Sisu
Peamine erinevus
Süsivesikud on hüdraatunud süsinikud. Neid klassifitseeritakse monosahhariidideks, disahhariidideks ja polüsahhariidideks. Üks polüsahhariididest on tärklis, mis sisaldab selles amüloosi ja amülopektiini või teisisõnu võime öelda, et amüloos ja amülopektiin on tärklise osa. 70–80% tärklisest on amülopektiin ja ainult 20–30% tärklist omab amüloos. Põhiline erinevus amüloosi ja amülopektiini vahel on struktuuri ja lahustuvusega. Mõlemal on glükoosimolekul selles ühendatud, kuid amüloosil on lineaarne glükoosiahela struktuur, mis on seotud ühe glükoosi C1-st ja teise glükoosi C4-st, seda nimetatakse α-1,4-glükosiidsidemeteks. Teisest küljest on amülopektiin hargnenud struktuuriga; sellel on ka α-1,4-glükosiidsidemeid, kuid see sisaldab ka hargnenud ahelat, mis on teatud punktides ühendatud a-1,6-glükosiidsidemete kaudu. Teine erinevus nende kahe vahel on see, et amüloosi ahelas on 300 kuni mitu tuhat glükoosiühikut, teiselt poolt on amülopektiinis 2000-200 000 ühikut glükoosi, mis on hargnenud iga 20-30 ühiku järel. Huvitav on see, et amüloos on vees lahustumatu, amülopektiin aga vees lahustuv.
Võrdlusdiagramm
| Amüloos | Amülopektiin | |
| Tärklise struktuur | Amüloos moodustab tärklise struktuurist 20-30%. | Amülopektiin moodustab 70-80% tärklise struktuurist. |
| Keti struktuur | Amüloosil on lineaarne ahela struktuur. | Amülopektiinil on hargnenud ahelaga struktuur. |
| Glükoos | Amüloos sisaldab 300-mitu tuhat ühikut glükoosi. | Amülopektiinis on 2000-200 000 ühikut glükoosi. |
| Lahustuvus | Amüloos on tavaliselt vees lahustumatu. | Amülopektiin lahustub vees. |
| Jooditesti | Amüloos annab joodikatses sinise värvi. | Amülopektiin annab jooditestides punakaspruuni värvi. |
Mis on amüloos?
Amüloos on polüsahhariidi osa, mida nimetatakse tärkliseks. See moodustab umbes 20-30% tärklise struktuurist. D-glükoosimolekulid on omavahel ühendatud, moodustades amüloosi saamiseks suure lineaarse ahela. Need glükoosimolekulid on omavahel seotud a-1,4-glükosiidsidemetega. Glükoosiühikute arv amüloosis on umbes 300-mitu tuhat. Need glükoosimolekulid moodustavad pikad ahelad, kui C1 seondub glükoosi muu C4-ga. Amüloos ei lahustu vees, mille tõttu ka tärklis on vees pisut lahustumatu. Tuleks mainida, et amüloos lahustub kuumas vees, pärast mida ei lahustu kuumas vees tärklisegeeli. Amüloos on energiaallikas, eriti taimedes. Amüloos on oma struktuuri tiheda pakendamise tõttu jäik. Samal ajal on see ka suurepärane energia salvestamine. Amüloos annab jooditestil sinise värvi, mis aitab seda teistest komponentidest eristada.
Mis on amülopektiin?
Amülopektiin on polüsahhariidi osa, mida nimetatakse tärkliseks. See moodustab umbes 70–80% tärklise struktuurist. D-glükoosimolekul, mis on omavahel ühendatud, moodustades suure hargnenud ahela, moodustavad ühiselt amülopektiini. Need glükoosimolekulid on ühendatud a-1,4-glükosiidsidemetega lineaarselt ja neil on hargnenud ahelas α-1,6-glükosiidsidemed. Iga haru on kinnitatud 20-30 ühiku külge. Amülopektiinis on glükoosiühikute arv 2000-200 000. Need glükoosimolekulid moodustavad pikad ahelad lineaarselt, kuna C1 kinnitub haruna teiste C4 ja C1 ja C6 külge. Amülopektiin lahustub vees. Kuumas vees lahustades moodustab see tärklisegeeli. Amülopektiin on energiaallikas, eriti loomadel. Amülopektiini struktuur on mittejäik. Amülopektiin salvestab vähem energiat. See annab jooditestil punakaspruuni värvi, mis aitab seda teistest eristada.
Amüloos vs amülopektiin
- Amüloos moodustab 20–30% tärklise struktuurist, amülopektiin aga 70–80% tärklise struktuurist.
- Amüloosil on lineaarne ahela struktuur, teiselt poolt on amülopektiin hargnenud ahelaga struktuur.
- Amüloos sisaldab 300-mitu tuhat ühikut glükoosi, amülopektiin aga 2000-200 000 ühikut glükoosi.
- Amüloos on amülopektiiniga võrreldes jäiga struktuuriga.
- Amüloos on tavaliselt vees lahustumatu, amülopektiin aga vees lahustuv.
- Amüloos annab joodikatses sinise värvi, amülopektiin aga jooditesti puhul punakaspruuni värvi.
