Sisu
Peamine erinevus olemise ja olemise vahel on see, et Beeing on sõna "olemine" arhailine õigekiri ja Olemine on olemasoleva fakt; olemasolu (erinevalt olematusest) või teadlik, surelik eksistents.
-
Olemist
Filosoofias tähendab olemine asja olemasolu. Kõik, mis eksisteerib, on olemine. Ontoloogia on filosoofia haru, mis uurib olemist. Olemine on mõiste, mis hõlmab reaalsuse ja olemasolu objektiivseid ja subjektiivseid jooni. Kõik, mis osaleb olemises, nimetatakse ka "olendiks", kuigi sageli piirdub see kasutamine subjektidega, millel on subjektiivsus (nagu väljendis "inimene"). Mõiste "olemine" on filosoofia ajaloos olnud paratamatult raskesti mõistetav ja vaieldav, alustades lääne filosoofias katsetest eeldatavate sokraatlaste seas seda arusaadavalt kasutusele võtta. Esimesed katsed seda mõistet ära tunda ja määratleda tuli Parmenidesilt, kes ütles selle kohta kuulsalt, et "mis on-on". Tavalised sõnad nagu "on", "on" ja "olen" viitavad otseselt või kaudselt olemisele. Näitena viimasel ajal tehtud jõupingutustest võttis Martin Heidegger (kes ise tugines Vana-Kreeka allikatele) pärast saksakeelseid termineid nagu Dasein teema sõnastamiseks. Mitmed kaasaegsed lähenemisviisid põhinevad mandri-Euroopa eeskujudel nagu Heidegger ja rakendavad metafüüsilisi tulemusi inimese psühholoogia ja inimese seisundi mõistmiseks üldiselt (eriti eksistentsialistlikus traditsioonis). Analüütilises filosoofias piirdub seevastu teema pigem abstraktse uurimisega - selliste mõjukate teoreetikute nagu W. V. O. Quine töös nimetada ühte paljudest. Ühe fundamentaalsema küsimuse, mis jätkab filosoofide kasutamist, esitab William James: "Kuidas saab maailm üldse siin olla selle mitteolemuse asemel, mida võiks ette kujutada selle asemel? ... olematusest olemiseni pole loogikat sild. "
Beeing (tegusõna)
olemise arhailine õigekiri
Olemine (verb)
oleviku olevik
Olemine (nimisõna)
Elusolend.
Olemine (nimisõna)
Oleku seisund või fakt, teadvus või elu või midagi sellises olekus.
Olemine (nimisõna)
See, millel on aktuaalsus (materiaalselt või kontseptuaalselt).
Olemine (nimisõna)
Põhiline olemus või selle omadused; olemus või isiksus.
Olemine (nimisõna)
Elukoht; suvila.
Olemine (koos)
Arvestades seda; alates.
Olemist
Olemise kvaliteet või seis, s.o 1960. aastatel tekkinud ühiskondlik liikumine
Olemist
b (1): midagi, mis on mõeldav ja seega ka olemasolev
Olemist
(2): midagi, mis tegelikult olemas on
Olemist
(3): olemasolevate asjade tervik
Olemist
c: teadlik olemasolu: ELU
Olemist
2: omadused, mis moodustavad eksisteeriva asja: ESSENCE
Olemist
Ma teadsin, et see on minu olemuse tuum.
Olemist
eriti: ISIKLIKKUS
Olemist
3: elav asi
Olemist
tundlikud olendid
Olemist
müütiline olend
Olemist
eriti: ISIK
Olemist
väga seksuaalne olend
Olemine (nimisõna)
olemasolu
"raudtee lõi paljud linnad"
"ühtne turg loodi 1993. aastal"
Olemine (nimisõna)
elus olema; elamine
"holism edendab ühtset olemisviisi"
Olemine (nimisõna)
inimese olemus või olemus
"mõnikord on meie olemuse üks külg arenenud teiste arvelt"
Olemine (nimisõna)
reaalne või kujuteldav elusolend või -olend, eriti intelligentne
"ratsionaalne olend"
"võõrad olendid"
Olemist
Olemas.
Olemine (nimisõna)
Olemasolu, mitte olematu; olek või sfäär.
Olemine (nimisõna)
See, mis eksisteerib mis tahes kujul, olgu see siis materiaalne või vaimne, tegelik või ideaalne; elav eksistents, mida eristatakse eluta asjast; kui inimene; vaimsed olendid.
Olemine (nimisõna)
Eluaeg; surelik eksistents.
Olemine (nimisõna)
Elukoht; suvila.
Olemine (määrsõna)
Kuna; niivõrd kui.
Olemine (nimisõna)
olemasolev seisund või fakt;
"järk-järgult tekkiv vaatenurk"
"sajandeid eksisteerinud seadused"
Olemine (nimisõna)
elusolend, millel on (või võib areneda) võime iseseisvalt tegutseda või toimida
