Sisu

Kiirguse ja kiirguse peamine erinevus on see, et Kiiritus on protsess, mille käigus objekt puutub kokku kiirgusega ja Kiirgus on kosmoses või keskkonnas levivad lained või osakesed, mis kannavad energiat.

• Kiiritus

  Kiiritus on protsess, mille käigus objekt puutub kokku kiirgusega. Kokkupuude võib pärineda mitmetest allikatest, sealhulgas looduslikest allikatest. Kõige sagedamini tähistab see mõiste ioniseerivat kiirgust ja kiirguse taset, mis täidab konkreetset eesmärki, mitte tavalise taustkiirguse kokkupuudet kiirgusega. Kiirguse mõiste välistab tavaliselt kokkupuute mitteioniseeriva kiirgusega, näiteks infrapuna, nähtava valguse, mobiiltelefonide mikrolainete või raadio- ja televiisorite ning toiteallikate tekitatavate elektromagnetiliste lainetega.

• Kiirgus

  Füüsikas on kiirgus energia emissioon või ülekanne lainete või osakeste kujul läbi kosmose või läbi materjali. Siia kuuluvad: elektromagnetiline kiirgus, näiteks raadiolained, mikrolained, nähtav valgus, röntgenikiirgus ja gammakiirguse (γ) osakeste kiirgus, näiteks alfakiirgus (α), beetakiirgus (β) ja neutronkiirgus (mitteosakeste osakesed) null puhkeenergia) akustiline kiirgus, näiteks ultraheli, heli ja seismilised lained (sõltuvalt füüsikalisest ülekandekeskkonnast) gravitatsioonikiirgus, kiirgus, mis toimub gravitatsiooniliste lainete kujul, või kosmoseaja kumeruse kortsud. Kiirgust liigitatakse sageli ioniseerivaks või mitteioniseerivaks sõltuvalt kiirgavate osakeste energiast. Ioniseeriv kiirgus kannab üle 10 eV, millest piisab aatomite ja molekulide ioniseerimiseks ja keemiliste sidemete purustamiseks. See on oluline erinevus elusorganismide kahjulikkuse suure erinevuse tõttu. Tavaline ioniseeriva kiirguse allikas on radioaktiivsed materjalid, mis eraldavad α, β või γ kiirgust, koosnedes vastavalt heeliumituumadest, elektronidest või positronitest ja footonitest. Muud allikad hõlmavad meditsiinilise radiograafia uuringute käigus tehtud röntgenikiirte ning kuune, mesoone, positroone, neutroneid ja muid osakesi, mis moodustavad sekundaarsed kosmilised kiired, mis tekivad pärast seda, kui primaarsed kosmilised kiired mõjutavad Maa atmosfääri. Gammakiirgus, röntgenikiirgus ja ultraviolettvalguse suurem energiavahemik moodustavad elektromagnetilise spektri ioniseeriva osa. Spektri madalama energiaga, pikema lainepikkusega osa, sealhulgas nähtav valgus, infrapunavalgus, mikrolained ja raadiolained, on mitteioniseeriv; selle peamine mõju kudedega suhtlemisel on kuumutamine. Seda tüüpi kiirgus kahjustab rakke ainult siis, kui intensiivsus on piisavalt kõrge, et põhjustada liigset kuumutamist. Ultraviolettkiirgusel on nii ioniseeriva kui ka mitteioniseeriva kiirguse mõned omadused. Kui maakera atmosfääri tungiv ultraviolettkiirguse spektri osa on mitteioniseeriv, kahjustab see kiirgus paljudes bioloogiliste süsteemide molekulides palju rohkem kui soojendusele avalduv mõju, kuna päikesepõletus on üldtuntud näide. Need omadused tulenevad ultraviolettkiirguse võimest muuta keemilisi sidemeid, isegi ilma aatomite ioniseerimiseks piisavalt energiata. Sõna kiirgus tuleneb allikast kiirgavate (st igas suunas suunduvate) lainete nähtusest. See aspekt viib mõõtmiste ja füüsiliste ühikute süsteemini, mis on rakendatav igat tüüpi kiirguse korral. Kuna selline kiirgus laieneb, kui see läbib ruumi, ja selle energia säilib (vaakumis). Igasuguse kiirgusallika kiirgus intensiivsus punktallikast lähtub ruutkeskmiselt pöördvõrdelise seadusega võrreldes kaugusega lähtest. Nagu iga ideaalseadus, lähendab ka ruutkeskmine seadus mõõdetud kiirguse intensiivsust niivõrd, kuivõrd allikas ümardab geomeetrilist punkti.

  
  

• Kiiritamine (nimisõna)

  Kiiritus või kiiritusseisund.

• Kiiritamine (nimisõna)

  valgustus; kiirgusintensiivsus; sära.

• Kiiritamine (nimisõna)

  vaimne valgus või valgustus.

• Kiiritamine (nimisõna)

  Pimedal pinnal nähtava ereda objekti ilmne suurenemine tuleneb asjaolust, et kujutist ümbritsevat võrkkesta osi stimuleerib tugev valgus; nagu siis, kui tume maapind valgel pinnal näib olevat väiksem või valge koht tumedal maapinnal suurem, kui see tegelikult on, eriti kui see on pisut fookusest väljas.

• Kiiritamine (nimisõna)

  steriliseerimisprotsess, mille käigus kiirgus juhitakse sisu steriliseerimiseks läbi toitu, riistu jne sisaldava koti.

• Radiatsioon (nimisõna)

  Mistahes punktist või pinnalt tulistamine, näiteks erinevad valguskiired.

  "soojuskiirgus"

  
  

• Radiatsioon (nimisõna)

  Lainete või osakeste kiirgamise protsess.

• Radiatsioon (nimisõna)

  Energia ülekandmine kiirguse kaudu (vastupidiselt konvektsioonile või juhtivusele).

• Radiatsioon (nimisõna)

  Radioaktiivne energia.

• Kiiritamine (nimisõna)

  Kiiritamise seadus või kiiritamise seisund; kuna toiduainete kiiritamine röntgenkiirgusega võib säilitada nende värskuse, hävitades riknemist põhjustavad bakterid.

• Kiiritamine (nimisõna)

  Valgustus; kiirgusintensiivsus; hiilgus.

• Kiiritamine (nimisõna)

  Joonis: Vaimne valgus või valgustus.

• Kiiritamine (nimisõna)

  Pimedal pinnal nähtava ereda objekti ilmne suurenemine tuleneb asjaolust, et kujutist ümbritsevat võrkkesta osi stimuleerib tugev valgus; nagu siis, kui tume maapind valgel maapinnal näib olevat väiksem või valge koht tumedal maapinnal suurem, kui see tegelikult on, esp. kui natuke fookusest väljas.

• Radiatsioon (nimisõna)

  Kiirgustoiming või kiirguse olek; valguskiirte emissioon ja hajumine; hele heledus.

• Radiatsioon (nimisõna)

  Mistahes punktist või pinnalt tulistamine, näiteks erinevad valguskiired; kui soojuse kiirgus.

• Kiiritamine (nimisõna)

  kiirgusega kokkupuutumise seisund

• Kiiritamine (nimisõna)

  valgussammas (majakast)

• Kiiritamine (nimisõna)

  (füsioloogia) sensoorsete närviimpulsside levik ajukoores

• Kiiritamine (nimisõna)

  ereda objekti nähtav suurenemine tumedal taustal

• Kiiritamine (nimisõna)

  (Pavolviani konditsioneerimine) konditsioneeritud vastuse esilekutsumine stimuleerimisega, mis on sarnane, kuid mitte identne algse stiimuliga

• Kiiritamine (nimisõna)

  (ravim) haiguste (eriti vähi) raviks radioaktiivse aine kiirgusega kokkupuutel

• Radiatsioon (nimisõna)

  energia, mida kiirgatakse või edastatakse kiirte, lainete või osakeste kujul

• Radiatsioon (nimisõna)

  tsentraalsest allikast väljapoole levimise akt

• Radiatsioon (nimisõna)

  sündroom, mis tuleneb kokkupuutest ioniseeriva kiirgusega (nt kokkupuude radioaktiivsete kemikaalide või tuumaplahvatustega); väikesed annused põhjustavad kõhulahtisust ja iiveldust ning oksendamist ja mõnikord juuste väljalangemist; suurem kokkupuude võib põhjustada steriilsust ja katarakti ning mõnda vähivormi ja muid haigusi; raske kokkupuude võib põhjustada surma mõne tunni jooksul;

  "ta kannatas radiatsiooni all"

• Radiatsioon (nimisõna)

  osakeste voo või elektromagnetiliste kiirte spontaanne emissioon tuuma lagunemisel

• Radiatsioon (nimisõna)

  organismirühma levik uutesse elupaikadesse

• Radiatsioon (nimisõna)

  aju erinevaid osi ühendav närvikiudude radiaalne paigutus

• Radiatsioon (nimisõna)

  (ravim) haiguste (eriti vähi) raviks radioaktiivse aine kiirgusega kokkupuutel