Sisu

• Spektroskoopia

  
  

  Spektroskoopia on aine ja elektromagnetilise kiirguse koostoime uurimine. Ajalooliselt sai spektroskoopia alguse lainepikkusele hajutatud nähtava valguse uurimisest prisma abil. Hiljem laiendati kontseptsiooni suuresti, et hõlmata mis tahes interaktsiooni kiirgusenergiaga funktsioonina selle lainepikkusest või sagedusest. Spektroskoopilisi andmeid esindab sageli emissioonispekter, huvipakkuva reageeringu graafik funktsioonina lainepikkusest või sagedusest.

• Spektrofotomeetria

  Keemias on spektrofotomeetria materjali peegeldus- või ülekandeomaduste kvantitatiivne mõõtmine lainepikkuse funktsioonina. See on spetsiifilisem kui üldmõiste elektromagnetiline spektroskoopia, kuna spektrofotomeetria tegeleb nähtava valguse, ultraviolettkiirguse ja lähi-infrapunaga, kuid ei hõlma ajaliselt lahendatud spektroskoopilisi tehnikaid. Spektrofotomeetria on tööriist, mis sõltub molekulide kvantitatiivsest analüüsist sõltuvalt sellest, kui palju valgust värvilised ühendid neelavad. Spektrofotomeetrias kasutatakse fotomeetreid, mida nimetatakse spektrofotomeetriteks ja mis võimaldavad mõõta valguskiire intensiivsust selle värvusest (lainepikkusest) sõltuvalt. Spektrofotomeetrite olulised omadused on spektraalne ribalaius (värvivalik, mida see saab proovi kaudu edastada), proovi ülekandeprotsent, proovi neeldumise logaritmiline vahemik ja mõnikord peegelduse mõõtmise protsent. Lahuste, läbipaistvate või läbipaistmatute tahkete ainete, näiteks poleeritud klaasi või gaaside läbilaskvuse või peegelduse mõõtmiseks kasutatakse tavaliselt spektrofotomeetrit. Ehkki paljud biokeemilised ühendid on värvilised, nagu ka need, neelavad nähtavat valgust ja seetõttu saab neid mõõta kolorimeetriliste protseduuride abil, saab isegi värvituid biokeemiatooteid sageli muuta värvilisteks ühenditeks, mis sobivad kromogeenseteks värvimoodustamisreaktsioonideks, saades kolorimeetriliseks analüüsiks sobivad ühendid. Kuid neid saab kavandada ka erinevate juhtseadiste ja kalibreerimiste abil difusiooni mõõtmiseks mis tahes loetletud valguse vahemikus, mis katab tavaliselt vahemikus 200–2500 nm. Nendes valguse vahemikes on masinas vaja kalibreerida, kasutades standardeid, mis erinevad tüübist sõltuvalt fotomeetrilise määramise lainepikkusest. Spektrofotomeetriat kasutava eksperimendi näide on lahuse tasakaalukonstandi määramine. Teatud keemiline reaktsioon lahuses võib toimuda edasi ja tagasi, kus reagendid moodustavad tooteid ja tooted lagunevad reagentideks. Mingil hetkel jõuab see keemiline reaktsioon tasakaalupunktini, mida nimetatakse tasakaalupunktiks. Reagentide ja saaduste vastavate kontsentratsioonide määramiseks selles punktis saab lahuse valguse läbilaskvust testida spektrofotomeetria abil. Lahust läbiva valguse hulk näitab teatud kemikaalide kontsentratsiooni, mis ei lase valgust läbi. Valguse neeldumine on tingitud valguse interaktsioonist molekulide elektrooniliste ja vibratsiooniliste režiimidega. Igal molekulitüübil on individuaalne energiasisalduste komplekt, mis on seotud selle keemiliste sidemete ja tuumade moodustumisega, ning neelavad seeläbi spetsiifiliste lainepikkuste ehk energiatega valgust, mille tulemuseks on ainulaadsed spektraalomadused. See põhineb selle konkreetsel ja selgel meigil. Spektrofotomeetrite kasutamine hõlmab mitmesuguseid teadusvaldkondi, nagu füüsika, materjaliteadus, keemia, biokeemia ja molekulaarbioloogia. Neid kasutatakse laialdaselt paljudes tööstusharudes, sealhulgas pooljuhtides, laser- ja optilises tootmises, Inglismaal ja kohtuekspertiisides, samuti keemiliste ainete uurimise laborites. Spektrofotomeetriat kasutatakse sageli ensüümide aktiivsuse mõõtmiseks, valgu kontsentratsiooni määramiseks, ensümaatiliste kineetiliste konstantide määramiseks ja ligandiga seondumise reaktsioonide mõõtmiseks. Lõppkokkuvõttes suudab spektrofotomeeter vaadeldava lainepikkuse arvutamise abil sõltuvalt kontrollist või kalibreerimisest kindlaks teha, millised ained esinevad sihtmärgis ja kui palju. Astronoomias tähistab termin spektrofotomeetria taevaobjekti spektri mõõtmist, milles spektri voo skaala on kalibreeritud lainepikkuse funktsioonina, tavaliselt võrreldes spektrofotomeetrilise standardtähe vaatlusega ja korrigeeritud neeldumise järgi valguse Maa atmosfääri poolt.

  
  

• Spektroskoopia (nimisõna)

  Spektrid.

• Spektroskoopia (nimisõna)

  Spektromeetrite kasutamine keemilises analüüsis.

• Spektrofotomeetria (nimisõna)

  elektromagnetiliste spektrite kvantitatiivne analüüs spektrofotomeetri abil; eriti aine struktuuri või koguse määramiseks

• Spektroskoopia (nimisõna)

  kunst ja teadus, mis käsitlevad spektroskoobi kasutamist ning spektrite koostamist ja analüüsi; spektroskoobi kasutamise toiming.

• Spektrofotomeetria (nimisõna)

  Kunst võrrelda fotomeetriliselt kahe spektri heledust, lainepikkust lainepikkuse järgi; spektrofotomeetri kasutamine.

• Spektrofotomeetria (nimisõna)

  keemilise aine poolt erinevatel lainepikkustel valguse neeldumise määra mõõtmise meetod või protsess spektromeetri või spektrofotomeetri abil. See on keemilise analüüsi tehnika.

  
  

• Spektroskoopia (nimisõna)

  spektroskoopide kasutamine spektrite analüüsimiseks