Sisu

• Tõde

  
  

  Tõde kasutatakse enamasti selleks, et olla kooskõlas fakti või reaalsusega või truudust algupärasele või standardile. Tõde võib sageli kasutada ka tänapäevastes miinustes, et osutada ideele "tõde iseendale" või autentsusele. Tõde peetakse tavaliselt vastupidiseks valele, millel võib olla ka loogiline, faktiline või eetiline tähendus. Tõe mõistet arutatakse ja arutatakse mitmes miinuses, sealhulgas filosoofias, kunstis ja religioonis. Paljud inimtegevused sõltuvad kontseptsioonist, kus eeldatakse selle olemust kontseptsioonina, mitte arutluse objektina; nende hulka kuulub suurem osa teadustest, õigusest, ajakirjandusest ja igapäevaelust. Mõned filosoofid peavad tõe mõistet põhiliseks ja seda ei saa seletada kergemini mõistetavate mõistetega kui tõe mõiste ise. Tavaliselt käsitletakse tõde kui keele või mõtte vastavust iseseisvale tegelikkusele, mida mõnikord nimetatakse tõe vastavuse teooriaks. Teised filosoofid peavad seda ühist tähendust sekundaarseks ja tuletiseks. Martin Heideggeri sõnul oli Vana-Kreekas tõe algne tähendus ja olemus varjamine või varem avalikkusesse peidetud asjade paljastamine või toomine, nagu osutab kreeka algses tõesõnaga aletheia. Sellel seisukohal on tõe kui korrektsuse kontseptsiooni hilisem tuletamine mõistetest originaalne olemus, Heideggeri areng ladinakeelsest terminist veritas. Pragmaatikud, nagu CS Peirce, võtavad tõe omaks tõe uurimise ja avastamise teatud viisil olulist seost inimpraktikatega, Peirce ise aga leiab, et tõde on see, mida inimese uurimine selles küsimuses teada saaks, kui meie uurimistava läheks kaugemale see võib tulusalt käia: "Arvamus, mille suhtes peavad kõik uurijad lõpuks nõustuma, on see, mida mõtleme tõe all ..." Erinevad tõe teooriad ja vaated on teadlaste, filosoofide ja teoloogide vahel jätkuvalt vaieldavad. Keel ja sõnad on vahendid, mille abil inimesed üksteisele teavet edastavad, ja meetodit, mida kasutatakse "tõe" kindlaksmääramiseks, nimetatakse tõe kriteeriumiks. Selliste küsimuste kohta, mis moodustab tõe, on erinevaid väiteid: millised asjad on tõe kandjad, kes suudavad olla tõesed või valed; kuidas tõde määratleda, tuvastada ja eristada; rollid, mida mängivad usupõhised ja empiirilised teadmised; ja kas tõde on subjektiivne või objektiivne, suhteline või absoluutne. Friedrich Nietzsche pakkus kuulsalt, et iidne, metafüüsiline usk tõe jumalikkusesse on kogu järgneva lääne intellektuaalse traditsiooni keskmes ja on olnud selle aluseks: "Kuid te olete kokku kogunud selle, mida ma praegu saavutan, nimelt: on endiselt metafüüsiline usk, millel toetub meie usk teadusesse - et isegi meie tänased teadjad, ka jumalakartmatud metafüüsikud, võtame endiselt tulesid tuhandeaastase usu süüdatud leegist - kristlikust usust, mis oli ka Platos usku, et Jumal on tõde; et tõde on jumalik ... "

  
  

• Tõde (nimisõna)

  Tõelised faktid, tõeline kujutamine või reaalsuse avaldused.

  "Tõde on see, et meie juhid teadsid palju rohkem, kui neil lubati."

• Tõde (nimisõna)

  Vastavus faktile või tegelikkusele; korrektsus, täpsus.

  "Tema avalduses oli tõde, et tal polnud muud valikut."

• Tõde (nimisõna)

  Kellegi või millegi suhtes tõeline olek või kvaliteet.

  "Tõde oma tunnetele on elus kõige olulisem."

• Tõde (nimisõna)

  Ustavus, truudus.

• Tõde (nimisõna)

  Lojaalsuse või usu pant.

• Tõde (nimisõna)

  Vastavus reeglitele; täpsus; tihe kirjavahetus näite, meeleolu, mudeli jms

• Tõde (nimisõna)

  See, mis on reaalne sügavamas mõttes; vaimne või 'ehtne' reaalsus.

  
  

  "Tõde on see, mis on."

  "Alkoholism ja lunastus viisid mind lõpuks tõeni."

• Tõde (nimisõna)

  Midagi tunnistati tõeks; tõene väide või aksioom.

  "Nälg ja armukadedus on lihtsalt inimeksistentsi igavesed tõed."

• Tõde (nimisõna)

  Topness. (Vt ka tõepära.)

• Tõde (tegusõna)

  Väita tõena; deklareerima; rääkida tõtt-öelda.

• Tõde (tegusõna)

  Täpsustamiseks; ebatäpsuse parandamiseks.

• Tõde (tegusõna)

  Tõtt öelda.

• Tõene (omadussõna)

  Vastavus reaalsuse või fakti tegelikule olukorrale; faktiliselt õige.

  "See on tõestisündinud lugu."

• Tõene (omadussõna)

  Vastavus reeglile või mustrile; täpne; täpne.

  "tõeline koopia;"

  "originaali tõeline sarnasus"

• Tõene (omadussõna)

  Boole'i ​​loogika olekust, mis näitab jaatavat või positiivset tulemust.

  "" A ja B "on tõesed siis ja ainult siis, kui" A "on tõene ja" B "on tõene."

• Tõene (omadussõna)

  Lojaalne, ustav.

  "Ta on osutunud tõeliseks sõbraks."

• Tõene (omadussõna)

  Ehtne.

  "See on tõeline Parmesani juust."

• Tõene (omadussõna)

  Õigustatud.

  "Tõeline kuningas on tagasi tulnud!"

• Tõene (omadussõna)

  jne}} täpne; järgides teed sihtmärgi poole.

• Tõene (omadussõna)

  Õige, erapooletu, koormamata.

• Tõene (määrsõna)

  Täpselt.

  "see relv tulistab tõtt"

• Tõsi (nimisõna)

  Joondamise olek.

• Tõsi (nimisõna)

  Tõde.

• Tõsi (nimisõna)

  Pant või vaherahu.

• Tõene (tegusõna)

  Sirgendada.

  "Ta vedas jalgrattaratta kodaraid."

• Tõene (tegusõna)

  Ühtlaseks, tasaseks, sümmeetriliseks või täpseks joondamiseks; kohandada.

  "Me veetsime kogu öö selle reportaažil."

• Tõde (nimisõna)

  Kvaliteet või tõsi; kui: - (a) vastavus faktile või tegelikkusele; täpne vastavus sellele, mis on või on olnud; või peab olema.

• Tõde (nimisõna)

  Vastavus reeglitele; täpsus; tihe kirjavahetus näite, meeleolu, jäljendamisobjekti või muu sellisega.

• Tõde (nimisõna)

  See, mis on tõene või kindel mis tahes teema või teema puhul või üldiselt kõigil teemadel; asjade tegelik seisund; fakt; tõesus; tegelikkus.

• Tõde (nimisõna)

  Truudus; püsivus; vankumatus; ustavus.

• Tõde (nimisõna)

  Tõeline asi; kontrollitud fakt; tõene väide või ettepanek; kehtestatud põhimõte, fikseeritud seadus vms; nagu moraali suured tõed.

• Tõde (nimisõna)

  Tava rääkida tõtt; vabadus võltsimisest; tõepärasus.

• Tõde (nimisõna)

  Õiglus; tõeline religioon.

• Tõde

  Väita tõena; deklareerima.

• Tõene (omadussõna)

  Faktiga kooskõlas; vastavalt asjade tegelikule olukorrale; korrektne; ei ole vale, ekslik, ebatäpne vms; kui tõeline seos või jutustus; tõeline ajalugu; deklaratsioon on faktide tuvastamisel tõene.

• Tõene (omadussõna)

  Õigus täpsusele; reeglile või mustrile vastav; täpne; täpne; kui tõeline koopia; originaali tõeline sarnasus.

• Tõene (omadussõna)

  Püsib kindlalt sõprade, lubaduste, printsi vms järgimisel; vankumatu; ustav; lojaalne; ei ole vale, ebakindel ega petlik; kui tõeline sõber; abikaasale truu naine; ametnik, kes vastab oma süüdistusele.

• Tõene (omadussõna)

  Tegelik; ei ole võltsitud, võltsitud ega teeseldud; ehtne; puhas; päris; as, tõeline palsam; tõeline maaarmastus; tõeline kristlane.

• Tõene (omadussõna)

  Ehtne; päris; mitte kõrvale kalduda klassi olulistest märkidest; kuna sisalik on tõeline roomaja; vaal on tõeline, kuid mitte tüüpiline imetaja.

• Tõene (määrsõna)

  Vastavalt tõele; tõesti.

• Tõde (nimisõna)

  tõestatud asjaolu;

  "lõpuks teadis ta tõtt"

  "tõde on see, et ta ei tahtnud seda teha"

• Tõde (nimisõna)

  vastavus tegelikkusele või tegelikkusele;

  "nad arutasid väite tõesust"

  "olukord tõi meile koju sõjalise ohu räige tõe"

  "ta oli kuulus oma portreede tõesuse poolest"

  "pöördus ta igaveste tõesuste otsimisel religiooni poole"

• Tõde (nimisõna)

  tõene avaldus;

  "ta rääkis tõtt"

  "ta mõtles vastata tõega, kuid teadis, et nad ei usu seda"

• Tõde (nimisõna)

  tõele või tõelisele väärtusele ligipääsetavuse kvaliteet;

  "ta hakkas kahtlema oma kompassi õigsuses"

  "advokaat seadis kahtluse alla minu konto õigsuse"

• Tõde (nimisõna)

  Orjastamisest vabastatud USA orjatöötaja ja feminist, kes sai orjanduse kaotamise ja naiste õiguste eestvedajaks (1797–1883)

• Tõsi (nimisõna)

  õige joondamine; vara, mis on valduses millegagi, mis on õigesti või õigesti joondatud;

  "tõest väljas"

• Tõene (tegusõna)

  teha tasane, ruudukujuline, tasakaalustatud või kontsentriline;

  "täida mootori silinder"

• Tõene (omadussõna)

  kooskõlas fakti või tegelikkusega; pole vale;

  "lugu on tõsi"

  "on ebasoovitav uskuda väidet, kui pole alust selle tõekspidamiseks"

  "avalduse tegelik tähendus"

• Tõene (omadussõna)

  mitte sünteetiline ega petlik; reaalset või looduslikku päritolu;

  "päris naarits"

  "tõeline kuld"

• Tõene (omadussõna)

  vastab lõplikele kriteeriumidele;

  "hobuseraua krabi ei ole tõeline krabi"

  "Pythagoras oli esimene tõeline matemaatik"

• Tõene (omadussõna)

  täpselt paigutatud või visatud;

  "tema eesmärk oli tõsi"

  "ta oli sihtmärgil surnud"

• Tõene (omadussõna)

  pühendatud (mõnikord fanaatiliselt) põhjusele või kontseptsioonile või tõele;

  "tõelised usklikud olid seotud kõigi nendega, kes ei olnud nendega nõus"

• Tõene (omadussõna)

  tõe väljendamine või andmine;

  "tõene avaldus"

  "andis tõeseid tunnistusi"

  "tõeline inimene"

• Tõene (omadussõna)

  millest tasub sõltuda;

  "töökindel töötaja"

  "aus töötav kangelane"

  "usaldusväärne teabeallikas"

  "ta oli oma sõnale truu"

  "Mul oleks tõsi, et on neid, kes mind usaldavad"

• Tõene (omadussõna)

  ei teeseldud; siiralt tunnetatud või väljendatud;

  "ehe emotsioon"

  "tema huvi inimeste vastu oli vähendamatu"

  "tõeline lein"

• Tõene (omadussõna)

  õigustatult nn;

  "tõeline julgus"

  "vaimu, mida tõelised mehed on alati imetlenud"

  "tõeline sõber"

• Tõene (omadussõna)

  määratakse pigem maandustelje kui magnetiliste pooluste järgi;

  "tõeline põhjas on geograafiline põhjas"

• Tõene (omadussõna)

  kellel on seadusega kehtestatud nõue;

  "seaduslik pärija"

  "tõeline ja seaduslik kuningas"

• Tõene (omadussõna)

  häälestatud; täpne samm;

  "tõeline noot"

• Tõene (omadussõna)

  täpselt paigaldatud; tase;

  "aknaraam pole päris tõsi"

• Tõene (omadussõna)

  usaldusväärne alus tegutsemiseks;

  "tõeline ennustus"

• Tõene (määrsõna)

  nagu tunnustatud;

  "tõsi, ta on oma klassi targem"