Sisu

• Afront (määrsõna)

  
  

  ees; näost näkku

• Afront (eessõna)

  ees

• Affront (tegusõna)

  Solvata tahtlikult, eriti avalikult.

• Affront (tegusõna)

  Kohtuda väljakutsuvalt; vastanduma.

  "surmanuhtlusele"

• Affront (tegusõna)

  Kohtumiseks või kohtumiseks näost näkku.

• Affront (nimisõna)

  Avatud või tahtlik solvang, kerge või solvav.

  "Selline käitumine on ühiskonna solvamine."

• Affront (nimisõna)

  Vaenulik kohtumine või kohtumine.

• Afront (määrsõna)

  Ees. Nüüd peamiselt "ees": = mõttes B. Nüüd piirkondlik.

• Afront (eessõna)

  Ees.

• Affront (nimisõna)

  tegevus või märkus, mis põhjustab pahameelt või solvangut

  "ta võttis oma pojad mahajätmise isikliku solvanguna"

  
  

  "kotikesed olid õigluse solvamine"

• Affront (tegusõna)

  solvata tagasihoidlikkust või väärtusi

  "teda tabas tema tuttavus"

• Afront (määrsõna)

  Ees; näost näkku.

• Vastupidine

  Eest; positsioonilt nägu; kohtuda või kohtuda näost näkku.

• Vastupidine

  Silmitsi trotsides; vastandada; kui, et surmata vastu; seega kohtuda vaenuliku kohtumisega.

• Vastupidine

  Solvata mõne lugupidamatuse avaldamise kaudu; solvata nägu käitumise või keelega; ravida märkimisväärse võimekusega.

• Affront (nimisõna)

  Kohtumine kas sõbralikult või vaenulikult.

• Affront (nimisõna)

  Piinlik või ebaviisakas kohtlemine, mis erutab või õigustab pahameelt; väljendatud lugupidamatus; sihilik nördimus; solvamine.

  
  

• Affront (nimisõna)

  Enese lugupidamise solvamine; häbi.

• Affront (nimisõna)

  tahtlikult solvav tegevus või midagi, mis tekitab laimu mõju;

  "mulle selja pööramine oli tahtlik solvamine"

• Affront (tegusõna)

  ebaviisakalt kohtlema, mainima või rääkima;

  "Ta solvas teda oma ebaviisakate märkustega"

  "õpilane, kes oli oma klassikaaslase reetnud, oli kõigi meelehärmiks"