Sisu
-
Tsiviilisik
Tsiviilisik on "isik, kes ei ole sõjaväe, politsei ega tuletõrjeüksuse liige". Mõiste "tsiviilisik" erineb sõjaseaduse kohaselt pisut mitte-võitlejatest, kuna mõned mitte-võitlejad ei ole tsiviilisikud (näiteks sõjaväe kaplanid, kes on kinnitatud sõjaväe relvajõudude juurde või neutraalsed sõjaväelased). Rahvusvahelise õiguse kohaselt on relvastatud konflikti osalisriikide territooriumil asuvatel tsiviilelanikel tavaliste sõjaseaduste ja rahvusvaheliste lepingute, näiteks Genfi neljanda konventsiooni alusel teatavad privileegid. Privileegid, mida nad saavad rahvusvahelise õiguse alusel, sõltuvad sellest, kas konflikt on sisemine (kodusõda) või rahvusvaheline.
Tsiviil (omadussõna)
See on seotud inimeste ja riigiametiga, mitte sõjaväe või religiooniga.
"Ta läks avalikku teenistusse, kuna tahtis inimesi aidata."
Tsiviil (omadussõna)
Käitu mõistlikul või viisakal viisil.
"See oli tema vastu väga tsiviil, et see vaidlus peatada."
"tsiviilivastane | ebaviisakas | hoolimatu | tsiviilisik | ebaviisakas"
Tsiviil (omadussõna)
Seotud kodanike erasuhetega, mitte kriminaalasjades.
"tsiviilasja"
Tsiviil (omadussõna)
Looduslikult hea, mitte hea regenereerimise kaudu.
Tsiviil (nimisõna)
Isik, kes jälgib tsiviilelu, eriti see, kes ei ole relvajõudude aktiivne liige.
"Sõdurid pidasid kinni kolm tsiviilisikut ja viidi sõjaväesõidukiga minema."
Tsiviil (nimisõna)
Inimene, kes ei kuulu kindlasse rühma ega tegele kindla tegevusega.
Tsiviil (nimisõna)
Üks tsiviilõiguse asjatundja.
Tsiviil (nimisõna)
Ülikooli või kolledži tsiviilõiguse üliõpilane.
Tsiviil (omadussõna)
Pole seotud sõjaväe, politsei ega muude kutsealadega.
"Need kolm kinnipeetavat olid tegelikult tsiviilriideid kandvad armeepeksjad."
"Ta töötas kümme aastat tsiviilajakirjanikuna, enne kui ta töötas avalik-õiguslikus ringhäälingus."
Tsiviil (omadussõna)
Mis puudutab linna või riiki või kodanikku suhetes kaaskodanike või riigiga; linna või osariigi piires.
Tsiviil (omadussõna)
Allub valitsusele; vähendatud tellimusele; tsiviliseeritud; mitte barbaarne; - ütles kogukond.
Tsiviil (omadussõna)
Kodaniku tööülesannete täitmine; kuulekas valitsusele; - ütles üksikisik.
Tsiviil (omadussõna)
Omavad linnas ühe eluruumi kombeid, vastupidiselt metslastele või rustikatele; viisakas; viisakas; komposteeriv; armastusväärne.
Tsiviil (omadussõna)
Kodanikuelu ja asjaajamine, eristades seda sõjalisest, kiriklikust või ametlikust riigist.
Tsiviil (omadussõna)
Seotud õigustega ja õiguskaitsevahenditega, mida hagi või kriminaalmenetlusest erineva hagi abil taotletakse.
Tsiviil (nimisõna)
Üks tsiviilõiguse asjatundja.
Tsiviil (nimisõna)
Ülikooli või kolledži tsiviilõiguse üliõpilane.
Tsiviil (nimisõna)
Sellist, mille jälitamine on tsiviilelu, mitte sõjaline ega vaimulik.
Tsiviil (omadussõna)
taotlemine tavakodanike suhtes;
"tsiviilõigus"
"tsiviilvõimud"
Tsiviil (omadussõna)
mitte ebaviisakas; mida iseloomustab rahuldav (või eriti minimaalne) sotsiaalsetest tavadest kinnipidamine ning teiste jaoks piisav, kuid mitte tähelepanuväärne arvestamine;
"isegi kui ta neile ei meeldinud, oleks ta pidanud olema tsiviilelanik"
Tsiviil (omadussõna)
mis esinevad või esinevad osariigis või riigi kodanike vahel või nende vahel;
"tsiviilasjad"
"tsiviilkonfliktid"
"tsiviilkuulekus"
"valitsuse tsiviilharu"
Tsiviil (omadussõna)
kodanike üksikisikutega seotud või nendega seotud või neile sobilikud;
"Tsiviilõigus"
"kodanikuvabadus"
"kodanikukohustused"
"kodaniku uhkus"
Tsiviil (omadussõna)
(ajajaotused), mida elu tavapärastes asjades seaduslikult tunnustatakse;
"tsiviilkalender"
"tsiviilpäev algab keskööl"
Tsiviil (omadussõna)
sotsiaalsest korrast või seisukorras;
"tsiviilrahvad"
Tsiviil (nimisõna)
sõjaväeline kodanik
Tsiviil (omadussõna)
seostatud tsiviilelanikega või teostatud tsiviilelanike poolt vastandatuna sõjaväele;
"tsiviilrõivad"
"tsiviilelu"
