Sisu

• Peamine erinevus
• Lühinägelikkus vs hüperoopia
• Võrdlusdiagramm
• Mis on lühinägelikkus?
• Näide
• Mis on hüperopia?
• Näide
• Peamised erinevused
• Järeldus

Peamine erinevus

Müoopia ja hüperoopia peamine erinevus on see, et lühinägelikkus on silma seisund, milles inimene ei näe kaugel asuvaid asju, mida nimetatakse ka lühinägelikkuseks. Kuigi hüperoopia korral ei näe inimene lähedasi objekte, mida tuntakse ka pika nägemise all.

Lühinägelikkus vs hüperoopia

Tavalised silmaprobleemid on lühinägelikkus või lühinägelikkus ja hüperoopia või pikaajaline nägemine. Neid defekte nimetatakse ka “murdumisvigadeks või defektideks”. Lühinägelikkus on seisund, mille puhul üks inimene ei näe kaugeid asju selgelt, kuid suudab näha objektide lähedal, hüperoopia korral aga üks inimene ei näe asju lähedal ja suudab kaugeid objekte selgelt näha. Lühinägelikkust saab korrigeerida kahekordse nõgusläätse abil, hüperoopiat saab aga parandada kahekordse kumerusega läätse abil. Müoopia korral murdub valgus nii, et pilt moodustub võrkkesta ette, hüperoopia korral aga silma võrkkesta taha. Müoopia korral suureneb silmamuna suurus, hüperoopia väheneb. Silmaläätse fookuskaugus väheneb lühinägelikkuse korral ja hüperoopia korral suureneb.

Võrdlusdiagramm

Mis on lühinägelikkus?

Müoopia on seisund, mille korral inimene ei näe kaugeid objekte. Lühinägelikkus tekib pildi moodustumise tõttu võrkkesta asemel võrkkesta ette. Müoopia on pärit kreekakeelsest sõnast “mumpsi”, mis tähendab lühinägelikku. Seetõttu nimetatakse lühinägelikkust ka lühinägelikkuseks. Valguse murdumisel ja pildi tegemisel võrkkesta ees on mõned põhjused kui võrkkesta puhul, mis hõlmab sarvkesta või läätse kumerust, suurendab silma aksiaalset pikkust, suurendab murdumisnäitajat, läätse eesmist positsiooni. Lühinägelikkust on palju, näiteks kaasasündinud, mis on sündides, lihtne, mis on kõige tavalisem ja algab 5-10-aastaselt 15-20-aastaseks. Selle põhjuseks on kumeruse ja pikkuse probleem, patoloogiline, mis on pärilik ja progresseeruv. Retinoskoopia ja A-skaneerimise biomeetria meetodid diagnoosivad lühinägelikkust. Lühinägelikkuse ravi on võimalik, kasutades lahutavaid läätsi nagu nõgus lääts, kontaktläätsi ja sarvkesta silumiseks ning kontaktläätsede implanteerimiseks kirurgilist lähenemist.

Näide

Õpilane, kes ei näe klassitahvlile kirjutatud loendamist ega tähti, kannatab lühinägelikkuse all.

Mis on hüperopia?

Hüperoopiat määratletakse kui silma seisundit või puudust, milles inimene võib kaugeid asju näha, kuid ei suuda näha lähemaid asju. Hüperoopiat nimetatakse ka hüpermetropiaks. Selles seisundis moodustub pilt silma võrkkesta taga.On palju põhjuseid, mis loovad pildi silma võrkkesta taha; need on läätse kumerus ja sarvkest on lapik kui silma tavaline lühike aksiaalne pikkus, murdumisnäitaja langus ja silma läätse tagumine asend. Hüperoopiat nimetatakse ka pika nägemiseks. Samuti on erinevat tüüpi hüperoopiat, nagu täielik hüperoopia, varjatud ja ilmne hüperoopia. Seda tüüpi defekti diagnoositakse ka A-skaneerimise biomeetria ja retinoskoopia abil. Hüperoopiat saab ravida lahkuva kumera läätse abil, muutes sarvkesta keskse kõvera osa kirurgiliste meetoditega kõveraks.

Näide

Inimene põeb hüperoopiat, kui ta ei oska käes olevat raamatut lugeda.

Peamised erinevused

1. Lühinägelikkus ei võimalda näha kaugel olevaid asju ja näha lähedal asuvaid objekte selgesti, hüperoopia korral ei näe aga lähemal asuvaid asju, vaid kaugeid objekte.
2. Selliselt murdunud lühinägeliku valguskiire korral tehakse pilt võrkkesta ees, hüperoopia korral aga valgusekiir, mis murdub suunas, mis teeb pildi silma võrkkesta taha.
3. Ravis kasutatakse lühinägemisel nõgusaid läätsi ja hüperoopias kumeraid läätsi.

Järeldus

Selles artiklis järeldatakse, et nii lühinägelikkus kui ka hüperoopia on silma puudused. Lühinägelikkust tuntakse ka lühinägelikkusena, hüperoopiat aga pika nägemise või hüpermetropia all. Mõlemat nägemisdefekti saab ravida murdumisläätsede, kontaktläätsede, laserravi ja kirurgiliste meetoditega.