Sisu
Objektiiv (omadussõna)
Materiaalse objekti, tegeliku olemasolu või reaalsusega seotud või sellega seotud.
Objektiiv (omadussõna)
Ei mõjuta emotsioonid ega eelarvamused.
Objektiiv (omadussõna)
Põhineb täheldatud faktidel.
Objektiiv (omadussõna)
Verbi objektina kasutatava nimisõna või asesõna kohta või on sellega seotud.
Objektiiv (omadussõna)
Toimingu eset (patsienti) tähistavast verbaalsest konjugatsioonist või sellega seotud. Muu hulgas Tundra neenetsi keelelistes kirjeldustes.
Objektiiv (nimisõna)
Materiaalne objekt, mis on füüsiliselt olemas.
Objektiiv (nimisõna)
Eesmärk, mille poole püüdletakse.
Objektiiv (nimisõna)
Objektiivne juhtum.
"objektiivjuhtum | objektiivjuhtum"
Objektiiv (nimisõna)
nimisõna või asesõna objektiivsel juhul.
Objektiiv (nimisõna)
Kaamera, mikroskoobi või muu uuritavale objektile lähima optilise seadme lääts või läätsed.
Kallutatud (omadussõna)
kallutatuse näitamine; eelarvamustega
"Ajaleht andis juhtunust erapooliku ülevaate."
Kallutatud (omadussõna)
nurga all kaldus
"Laual oli kallutatud serv."
Kallutatud (omadussõna)
millele rakendatakse elektrilist eelpinget
Kallutatud (omadussõna)
ilmutades tulemuste süstemaatilist moonutamist teguri tõttu, mida selle tuletamisel ei lubata.
Objektiiv (omadussõna)
Objektist või sellega seotud.
Objektiiv (omadussõna)
Objektist või sellega seotud; mis sisalduvad objektis või millel on objekti iseloom või asukoht; väljapoole; väline; välimine; - epiteet, mida rakendatakse mis tahes viisil, mis on väljaspool meelt, või mis on lihtsalt mõtte või tunde objekt, mitte aga seotud tunnete mõtetega ja subjektiivse vastandiga.
Objektiiv (omadussõna)
Erapooletu; eelarvamusteta; õiglane; isiklikest tunnetest või isiklikest huvidest sõltumatu; arvestades vaatlejaga mitteseotud olukorra fakte; - otsused, arvamused, hinnangud, järeldused, arutluskäik.
Objektiiv (omadussõna)
Juhtum, mis järgneb transitiivsele tegusõnale või eessõnale järgneva juhtumiga, määrates tegusõna otsese objekti. Vt Accusative, n.
Objektiiv (nimisõna)
Objektiivne juhtum.
Objektiiv (nimisõna)
Esemeklaas; mida nimetatakse ka objektiiviks. Vt jaotist Objekt, n.
Objektiiv (nimisõna)
Sama mis objektiivpunkt, eesmärgi all, a.
Objektiiv (nimisõna)
eesmärk, mida kavatsetakse saavutada (ja mis arvatakse olevat saavutatav);
"tema reisi ainus eesmärk oli näha oma lapsi"
Objektiiv (nimisõna)
objektiiv või objektiivide süsteem, mis asub vaatletavale objektile kõige lähemal
Objektiiv (omadussõna)
moonutamata emotsioonide või isikliku eelarvamuse tõttu; põhineb jälgitavatel nähtustel;
"objektiivne hinnang"
"objektiivsed tõendid"
Objektiiv (omadussõna)
toimib tegusõna või teatud eessõnade objektina või osutab sellele ja seda kasutatakse muudel eesmärkidel;
"objektiivne juhtum"
"süüdistavad lõpud"
Objektiiv (omadussõna)
asjade rõhutamine või väljendamine tajutavana ilma isiklikke tundeid või tõlgendust moonutamata;
"objektiivkunst"
Objektiiv (omadussõna)
kuulumine tegelike asjade või sündmuste vahetu kogemuse juurde;
"konkreetsed eelised"
"konkreetne näide"
"puuduvad objektiivsed tõendid millegi sellise kohta"
Kallutatud (omadussõna)
ühe inimese või külje eelistamine teisele;
"uuringu kallutatud konto"
"kostjale osaline otsus"
Kallutatud (omadussõna)
ülemäära pühendunud ühele fraktsioonile
